Kogu selle blogi mõte oli näidata 21. sajandi ideoloogilist vastasseisu modernismi ja fašismi vahel. Kummalegi mõistele võib anda pisut täpsema nimetuse: globalism vs antiglobalism. See tähendab, et klassikaline parem-vasak-skaala on kadumas ja asendumas hoopiski uue dimensiooniga, mis puudutab suhtumist globaliseerumisse. Sellele viitas muuhulgas ka Tony Blair ühes paljudest videodest, mida YouTube'is temalt vaatasin.
Tõepoolest, globalism on niisugune mõttesuund, millel on pooldajaid nii traditsioonilisest paremast tiivast kui ka traditsioonilisest vasakust tiivast. Veel mõni aeg tagasi oldi globaliseerumise osas lahkarvamusel - parempoolsed (neoliberaalid ja neokonservatiivid) ootasid majanduslikku globaliseerumist, vasakpoolsed aga kultuurilist globaliseerumist, kusjuures mõlemad arvasid, et need kaks nähtust on omavahel vastandlikud, välistavad või vähemasti mitteseotud. Nüüdseks on aga majanduslik globaliseerumine mitte enam kellegi ideoloogiline taotlus, vaid reaalsus, fakt, millega peab 21. sajandi maailmas arvestama. Ning teisalt on selle fakti paratamatu tulemus ka just sotsiaalne ja kultuuriline globaliseerumine, mistõttu peab ka sellega kui reaalsusega arvestama. Nõnda on kõige uuendusmeelsemad inimesed nii paremalt kui vasakult tiivalt hakanud nägema globaliseerumist kui ühtset tervikprotsessi ning nende vaated on ühtlustunud. Mis puudutab näiteks visiooni 21. sajandi maailmast, on nii demokraat (vasakpoolne) Bill Clinton kui ka vabariiklane (parempoolne) George W. Bush põhimõtteliselt ühel meelel. Tony Blair on olnud niivõrd kaasaegne poliitik, et tema puhul ongi traditsioonilist parem-vasak-skaalat võimatu rakendada - Blairi ideoloogia on olnud algusest peale progressiivne ja kõigile võimalustele avatud globalism. Globalism tähendab niisiis avatust, rahvusriiklikke institutsioonide eitamist rahvusvaheliste kasuks ja globaliseerumises eelkõige võimaluste ja väljakutsete nägemist, mitte hädade ja viletsuse nägemist.
Sarnaselt on antiglobalism leidnud pooldajaid nii paremalt kui vasakult tiivalt. Parempoolsed konservatiivsed rahvuslased ei suuda aktsepteerida, et rahvusriigid võivad globaliseerumise tõttu oma suveräänsuse kaotada ja sattuda kontaktidesse teiste inimestega väljaspool oma riigi piire. Ning mõndasid vasakpoolseid hirmutab globaliseerumise majanduslik mõju - kardetakse globaalset ebavõrdsust ja imperialismi jne. Antiglobalism on niisiis ideoloogia, mis propageerib suletust ja eraldatust, nähes globaliseerumist kõigi hädade põhjusena ja kohutava tulevikuperspektiivina.
Sunday, March 14, 2010
Friday, January 22, 2010
Mida õpetab meile Haiti?
LÜHIKOKKUVÕTE
Põhjus, miks Haiti maavärinast sai kõikehõlmav humanitaarkatastroof, on sealne halb majanduslik, ühiskondlik ja poliitiline süsteem. See süsteem ei ole tõeliselt turumajanduslik ega demokraatlik; see on ülimalt kahjulik sealsetele kodanikele ning maavärina mõju üksnes tõi nähtavale selle süsteemi puudused, mitte ei põhjustanud neid. Selle süsteemi kaotamise ning turumajandusega ja demokraatiaga asendamine, mis on hädavajalik, ei ole lühemas perspektiivis võimalik teisiti kui demokraatlike tööstusriikide sekkumisega riigi korraldamisesse, see tähendab, riigi poliitilise kontrollimisega. Niisugune mõttekäik tõstatab laiema küsimuse: kas lääneriikide rolli Kolmanda maailma poliitilises korraldamises ei tuleks mitte ümber hinnata? Kui seni on peetud Lääne imperialismi ja kolonialismi Kolmanda maailma kõigi hädade põhjuseks, siis reaalsus paistab kinnitavat vastupidist: probleemide põhjuseks on hoopis see, et Lääs lõpetas arenguriikide kontrollimise liiga vara.
Seoses looduskatastroofi tagajärgedega Haitil on maailma meedias ülekülluses detailidest kubisevaid uudiseid, mis illustreerivad häda ja viletsust Kariibi meres Hispaniola saare lääneosas asuvas Haitis. Igal vähegi mõtleval ja üldistamisvõimega inimesel ei ole aga mingi olukorra mõistmiseks vaja miljonit detaili, vaid piisab tunduvalt väiksemast hulgast faktilisest materjalist. Alates Haiti maavärina esimesest päevast olen isiklikult analüüsinud hoopis teistsugust aspekti kui enamik kommentaatoreid oluliseks peavad. Katastroofi valguses ei julgenud esialgu oma mõtteid sellest seisukohast formuleerida, ent eile lugesin New York Times'ist suurepärast analüüsi Haiti kohta (http://www.nytimes.com/2010/01/22/opinion/22danner.html), mis tundus mulle hiilgav ilmselt eeskätt seetõttu, et olin sellega suurelt jaolt nõus. Ning see artikkel andis mulle julgust ka lõpuks oma mõtted kirjalikult sõnastada.
Artikli "To Heal Haiti, Look to History, Not Nature" keskne tees oli järgmine: selliste mõõtmetega humanitaarkatastroof, millesse Haiti on sattunud, ei ole põhjustatud konkreetselt selle maavärina poolt, vaid peegeldab riigi pikaajalist üldist viletsust, vaesust ja mahajäämust. Katastroofipildid tõmbasid lihtsalt kogu maailma tähelepanu Haitile, ehkki maavärin ise ei ole kaugeltki selle maa tõelise viletsuse põhjuseks. Et uurida, mis on Haiti viinud niivõrd närusesse olukorda, teeb artikli autor kergesti jälgitava ajaloolise ülevaate Haiti loost. Põhilise märksõnana hakkas mulle silma poliitiline ebastabiilsus ja kildkondlikkus ja riigivõimu kuritarvitamine - erinevad huvigrupid võitlevad võimu pärast riigis, et seejärel seda võimu oma huvides ära kasutada ja kogu riiki enda kasuks ekspluateerida. Ebastabiilsed võimuvõitluse perioodid vahelduvad autoritaarsete perioodidega, mil üks grupp on suutnud oma absoluutse võimu riigis kehtestada.
Tüüpiliselt Kariibi mere piirkonnale ja Kesk-Ameerikale on ka Haiti elanud läbi USA sõjaliste sekkumiste perioode. Kõige olulisem on nimetada USA merejalaväelaste (US Marine Corps) okupatsiooni Haitil aastatel 1915-1937 ning USA sõjaväe sissetungi 1994-1995 (Operation Uphold Democracy). Artikli autori väitel on suurem osa Haiti vähegi kasutuskõlblikest infrastruktuuridest - maanteed, sillad, sadamad jne - rajatud just USA vägede poolt. Probleem oli aga see, et USA sõjaline sekkumine - vaatamata sellele, et see suutis väliselt muuta Haitit normaalsemaks - ei muutnud Haiti ühiskonda fundamentaalselt. Pärast üliriigi sõdurite lahkumist jätkus sisepoliitiline elu täpselt nõnda, nagu oli toimunud enne nende saabumist.
Tulevikuvisioonina pakub Mark Danner välja Haiti tõelist reformimist - ühiskonna struktuurilisi ja süstemaatilisi ümberkorraldusi, mida senised USA sekkumised polnud saavutanud. Praktilisest vaatepunktist peab autor oluliseks majandusliku arengu soodustamise momenti, näiteks võiks USA oma turud avada Haiti põllumajandustoodetele, mis annaks töökohti ning tooks riiki investeeringuid. Selleks, et rahvusvaheline abi ja investeeringud hakkasid aga toimima, on tarvis tagada, et põhilised institutsioonid Haitil toimiksid demokraatlikult ja mitte korruptiivselt, nagu see senini on olnud. Arvestades senist riiklikku struktuuri Haitil, on selge, et lootus, et riik iseenesest muutuks normaalseks, oleks üsna naiivne. See tõdemus viib meid kõige plahvatusohtlikuma järelduseni: me peame tunnistama tegelikku vajadust võtta Haiti korraldamine mõneks ajaks lääneriikide (USA) kontrolli alla. Minu arvates jõuab niisuguse arutluse kaudu väga olulise punktini, mis ei kehti ainult Haiti kohta, vaid ka paljude teiste maailma mahajäänud piirkondade kohta. Tahaksin seda küsimust hakata täiesti eraldi käsitlema, ent selleks sõnastaksin niinimetatud Haiti õppetunnid.
Esiteks tekitas looduskatastroof Haitil kohutavate mõõtmetega humanitaarkatastroofi eeskätt seetõttu, et riik oli ise omadega täiesti metsas. Kuigi on selge, et loodusjõudude vastu otseselt ei saa, peaks siiski mõtlema selle peale, et ka näiteks Jaapan asub seismograafiliselt ühes kõige ebastabiilsemas maailma piirkonnas ning tugevate tõugetega maavärinad on ka Jaapanis tavalised. Ent tänapäeva maailma kõige arenenuma tööstusriigina suudab Jaapan rakendada meetmeid, mis tegelikult nullivad loodusjõudude mõju inimestele. Arenemata mitteturumajanduslik autoritarism seevastu ei tõestanud end Haitil sellise korraldusena, mis oleks suutnud kodanike ja huvigruppide heaolu tegelikult tagada. Samas, arenenud turumajanduslik demokraatia näiteks Jaapanis suudab hiilgavalt tagada inimeste heaolu igasugustes tingimustes ja eriti silmapaistvalt näiteks looduskatastroofide tingimustes. Mõelgem kasvõi Haiti abistamisele - abi andmise on enda peale võtnud ja seda oodatakse just nimelt demokraatlikelt ja kapitalistlikelt lääneriikidelt, mitte aga endast ise väga heal arvamusel olevatelt autoritaarsetelt diktatuuridelt, kes muidu ei väsi iialgi kapitalistlikke tööstusriike kritiseerimast, ent näivad praegu mõistvat, et ei ole ise tegelikult suutelised tõsiste probleemidega toime tulema. Seega:
1. õppetund: Turumajandus ja demokraatia on tegelikult ainuke õige riigikorralduse viis. See tuleb välja nii tavaolukorras - ehkki siis on võimalik seda vaidlustada igasuguste vastuväidetega -, ent täiesti ühemõtteliselt on seda näha ebaharilikes kriisiolukordades.
(Alternatiivne sõnastus: Hugo Chavez on debiilik.)
Teiseks on oluline rõhutada, et turumajandus ja demokraatia arenevad ülivaevaliselt ja üliaeglaselt juhul, kui mingi riigi institutsiooniline struktuur on sügavalt kildkondlik, korruptiivne ja ebademokraatlik. Haitil on seda väga ehedal kujul näha. Majanduslikku ja sellest tulenevat ühiskondlikku arengut praktiliselt polegi toimunud; majandusliku arengu peamiseks takistuseks on olnud just nimelt sealsed institutsioonid, mis ei meelita välisinvestoreid sinna kapitali paigutama. Põhimõtteliselt laheneb vastuolu ühiskonna tegelike vajaduste ja neid pärssivate institutsioonide vahel ka iseenesest, kuna mingil hetkel muutub surve altpoolt niivõrd tugevaks, et need vahetatakse lihtsalt välja. Samas võib selline areng võtta aega aastakümneid või isegi aastasadu. Hea oleks, kui see toimuks kiiremini, kuna vana korralduse jätkumine põhjustab pidevalt aina suuremaid ja suuremaid kannatusi inimestele. Seetõttu paistab kõige kiirem ja mugavam viis leida sobivad institutsioonid normaalsete riikide sekkumine.
2. õppetund: Ebanormaalsete riikide arengu kiirendamine tõstatab küsimuse rikaste riikide sekkumise paratamatu vajaduse kohta ja sunnib hindama ümber nähtust, mida kutsutakse "Lääne imperialismiks".
Neid õppetunde soovin järgmises kirjutises põhjalikumalt käsitleda.
Põhjus, miks Haiti maavärinast sai kõikehõlmav humanitaarkatastroof, on sealne halb majanduslik, ühiskondlik ja poliitiline süsteem. See süsteem ei ole tõeliselt turumajanduslik ega demokraatlik; see on ülimalt kahjulik sealsetele kodanikele ning maavärina mõju üksnes tõi nähtavale selle süsteemi puudused, mitte ei põhjustanud neid. Selle süsteemi kaotamise ning turumajandusega ja demokraatiaga asendamine, mis on hädavajalik, ei ole lühemas perspektiivis võimalik teisiti kui demokraatlike tööstusriikide sekkumisega riigi korraldamisesse, see tähendab, riigi poliitilise kontrollimisega. Niisugune mõttekäik tõstatab laiema küsimuse: kas lääneriikide rolli Kolmanda maailma poliitilises korraldamises ei tuleks mitte ümber hinnata? Kui seni on peetud Lääne imperialismi ja kolonialismi Kolmanda maailma kõigi hädade põhjuseks, siis reaalsus paistab kinnitavat vastupidist: probleemide põhjuseks on hoopis see, et Lääs lõpetas arenguriikide kontrollimise liiga vara.
Seoses looduskatastroofi tagajärgedega Haitil on maailma meedias ülekülluses detailidest kubisevaid uudiseid, mis illustreerivad häda ja viletsust Kariibi meres Hispaniola saare lääneosas asuvas Haitis. Igal vähegi mõtleval ja üldistamisvõimega inimesel ei ole aga mingi olukorra mõistmiseks vaja miljonit detaili, vaid piisab tunduvalt väiksemast hulgast faktilisest materjalist. Alates Haiti maavärina esimesest päevast olen isiklikult analüüsinud hoopis teistsugust aspekti kui enamik kommentaatoreid oluliseks peavad. Katastroofi valguses ei julgenud esialgu oma mõtteid sellest seisukohast formuleerida, ent eile lugesin New York Times'ist suurepärast analüüsi Haiti kohta (http://www.nytimes.com/2010/01/22/opinion/22danner.html), mis tundus mulle hiilgav ilmselt eeskätt seetõttu, et olin sellega suurelt jaolt nõus. Ning see artikkel andis mulle julgust ka lõpuks oma mõtted kirjalikult sõnastada.
Artikli "To Heal Haiti, Look to History, Not Nature" keskne tees oli järgmine: selliste mõõtmetega humanitaarkatastroof, millesse Haiti on sattunud, ei ole põhjustatud konkreetselt selle maavärina poolt, vaid peegeldab riigi pikaajalist üldist viletsust, vaesust ja mahajäämust. Katastroofipildid tõmbasid lihtsalt kogu maailma tähelepanu Haitile, ehkki maavärin ise ei ole kaugeltki selle maa tõelise viletsuse põhjuseks. Et uurida, mis on Haiti viinud niivõrd närusesse olukorda, teeb artikli autor kergesti jälgitava ajaloolise ülevaate Haiti loost. Põhilise märksõnana hakkas mulle silma poliitiline ebastabiilsus ja kildkondlikkus ja riigivõimu kuritarvitamine - erinevad huvigrupid võitlevad võimu pärast riigis, et seejärel seda võimu oma huvides ära kasutada ja kogu riiki enda kasuks ekspluateerida. Ebastabiilsed võimuvõitluse perioodid vahelduvad autoritaarsete perioodidega, mil üks grupp on suutnud oma absoluutse võimu riigis kehtestada.
Tüüpiliselt Kariibi mere piirkonnale ja Kesk-Ameerikale on ka Haiti elanud läbi USA sõjaliste sekkumiste perioode. Kõige olulisem on nimetada USA merejalaväelaste (US Marine Corps) okupatsiooni Haitil aastatel 1915-1937 ning USA sõjaväe sissetungi 1994-1995 (Operation Uphold Democracy). Artikli autori väitel on suurem osa Haiti vähegi kasutuskõlblikest infrastruktuuridest - maanteed, sillad, sadamad jne - rajatud just USA vägede poolt. Probleem oli aga see, et USA sõjaline sekkumine - vaatamata sellele, et see suutis väliselt muuta Haitit normaalsemaks - ei muutnud Haiti ühiskonda fundamentaalselt. Pärast üliriigi sõdurite lahkumist jätkus sisepoliitiline elu täpselt nõnda, nagu oli toimunud enne nende saabumist.
Tulevikuvisioonina pakub Mark Danner välja Haiti tõelist reformimist - ühiskonna struktuurilisi ja süstemaatilisi ümberkorraldusi, mida senised USA sekkumised polnud saavutanud. Praktilisest vaatepunktist peab autor oluliseks majandusliku arengu soodustamise momenti, näiteks võiks USA oma turud avada Haiti põllumajandustoodetele, mis annaks töökohti ning tooks riiki investeeringuid. Selleks, et rahvusvaheline abi ja investeeringud hakkasid aga toimima, on tarvis tagada, et põhilised institutsioonid Haitil toimiksid demokraatlikult ja mitte korruptiivselt, nagu see senini on olnud. Arvestades senist riiklikku struktuuri Haitil, on selge, et lootus, et riik iseenesest muutuks normaalseks, oleks üsna naiivne. See tõdemus viib meid kõige plahvatusohtlikuma järelduseni: me peame tunnistama tegelikku vajadust võtta Haiti korraldamine mõneks ajaks lääneriikide (USA) kontrolli alla. Minu arvates jõuab niisuguse arutluse kaudu väga olulise punktini, mis ei kehti ainult Haiti kohta, vaid ka paljude teiste maailma mahajäänud piirkondade kohta. Tahaksin seda küsimust hakata täiesti eraldi käsitlema, ent selleks sõnastaksin niinimetatud Haiti õppetunnid.
Esiteks tekitas looduskatastroof Haitil kohutavate mõõtmetega humanitaarkatastroofi eeskätt seetõttu, et riik oli ise omadega täiesti metsas. Kuigi on selge, et loodusjõudude vastu otseselt ei saa, peaks siiski mõtlema selle peale, et ka näiteks Jaapan asub seismograafiliselt ühes kõige ebastabiilsemas maailma piirkonnas ning tugevate tõugetega maavärinad on ka Jaapanis tavalised. Ent tänapäeva maailma kõige arenenuma tööstusriigina suudab Jaapan rakendada meetmeid, mis tegelikult nullivad loodusjõudude mõju inimestele. Arenemata mitteturumajanduslik autoritarism seevastu ei tõestanud end Haitil sellise korraldusena, mis oleks suutnud kodanike ja huvigruppide heaolu tegelikult tagada. Samas, arenenud turumajanduslik demokraatia näiteks Jaapanis suudab hiilgavalt tagada inimeste heaolu igasugustes tingimustes ja eriti silmapaistvalt näiteks looduskatastroofide tingimustes. Mõelgem kasvõi Haiti abistamisele - abi andmise on enda peale võtnud ja seda oodatakse just nimelt demokraatlikelt ja kapitalistlikelt lääneriikidelt, mitte aga endast ise väga heal arvamusel olevatelt autoritaarsetelt diktatuuridelt, kes muidu ei väsi iialgi kapitalistlikke tööstusriike kritiseerimast, ent näivad praegu mõistvat, et ei ole ise tegelikult suutelised tõsiste probleemidega toime tulema. Seega:
1. õppetund: Turumajandus ja demokraatia on tegelikult ainuke õige riigikorralduse viis. See tuleb välja nii tavaolukorras - ehkki siis on võimalik seda vaidlustada igasuguste vastuväidetega -, ent täiesti ühemõtteliselt on seda näha ebaharilikes kriisiolukordades.
(Alternatiivne sõnastus: Hugo Chavez on debiilik.)
Teiseks on oluline rõhutada, et turumajandus ja demokraatia arenevad ülivaevaliselt ja üliaeglaselt juhul, kui mingi riigi institutsiooniline struktuur on sügavalt kildkondlik, korruptiivne ja ebademokraatlik. Haitil on seda väga ehedal kujul näha. Majanduslikku ja sellest tulenevat ühiskondlikku arengut praktiliselt polegi toimunud; majandusliku arengu peamiseks takistuseks on olnud just nimelt sealsed institutsioonid, mis ei meelita välisinvestoreid sinna kapitali paigutama. Põhimõtteliselt laheneb vastuolu ühiskonna tegelike vajaduste ja neid pärssivate institutsioonide vahel ka iseenesest, kuna mingil hetkel muutub surve altpoolt niivõrd tugevaks, et need vahetatakse lihtsalt välja. Samas võib selline areng võtta aega aastakümneid või isegi aastasadu. Hea oleks, kui see toimuks kiiremini, kuna vana korralduse jätkumine põhjustab pidevalt aina suuremaid ja suuremaid kannatusi inimestele. Seetõttu paistab kõige kiirem ja mugavam viis leida sobivad institutsioonid normaalsete riikide sekkumine.
2. õppetund: Ebanormaalsete riikide arengu kiirendamine tõstatab küsimuse rikaste riikide sekkumise paratamatu vajaduse kohta ja sunnib hindama ümber nähtust, mida kutsutakse "Lääne imperialismiks".
Neid õppetunde soovin järgmises kirjutises põhjalikumalt käsitleda.
Thursday, January 14, 2010
Blogi eesmärk
Eesmärk on vastandada ja tuua näiteid 21. sajandi põhivastuseisust kahe ideoloogilis-filosoofilise kontseptsiooni vahel, millele mina annan nimetused modernism ja fašism.
Kuna tegemist on paljutähenduslike mõistetega, siis lühidalt selgitan, mida nende all mõtlen.
Modernism on minu silmis ideoloogia, mis tunnistab, et ajalooline areng, mis on meid viinud tänasesse päeva, on olnud sihipärane, paratamatu ja ainuõige protsess, ning ajaloolised muutused ühiskonna materiaalses baasis (tehnoloogia, majandussüsteem) ja institutsioonilises pealisehituses (ühiskondlik-poliitiline korraldus ehk riigikord, lisaks vaimne sfäär ehk kultuur) viivad inimkonna üha positiivsemasse seisukorda. Lähtuvalt niisugusest arusaamast on modernistide arvates vaja tervitada ja töötada vabaturumajanduse ja demokraatia nimel, pooldada globaliseerumist, võidelda diktatuuride ja vabaduse puudumise vastu ning keskenduda majanduskasvule.
Fašism on minu silmis ideoloogia, mis väidab, et kogu senine ajalooline areng on olnud suur viga, et tsivilisatsiooni iga järgmine arenguaste võõrandab inimest tema tõelistest vajadustest ja loomulikust elust ning usub, et progressi vastu tuleb võidelda, kuna see viib inimkonna üha negatiivsemasse seisukorda. Lähtuvalt sellest arvavad fašistid, et praegust vabaturumajanduse ja demokraatia süsteemi peaks iga hinna eest õõnestama ja et globaliseerumisele tuleks seista jõuliselt vastu, ning et majanduskasvu asemel peaksime keskenduma mingitele müstilistele "vaimsetele väärtustele".
Et selgitada veelgi lähemalt, mida kummagi seisukoha all silmas pean, toon järgmistes sissekannetes võimalikult palju teisi mõisteid kummagi seisukoha alla.
Kuna tegemist on paljutähenduslike mõistetega, siis lühidalt selgitan, mida nende all mõtlen.
Modernism on minu silmis ideoloogia, mis tunnistab, et ajalooline areng, mis on meid viinud tänasesse päeva, on olnud sihipärane, paratamatu ja ainuõige protsess, ning ajaloolised muutused ühiskonna materiaalses baasis (tehnoloogia, majandussüsteem) ja institutsioonilises pealisehituses (ühiskondlik-poliitiline korraldus ehk riigikord, lisaks vaimne sfäär ehk kultuur) viivad inimkonna üha positiivsemasse seisukorda. Lähtuvalt niisugusest arusaamast on modernistide arvates vaja tervitada ja töötada vabaturumajanduse ja demokraatia nimel, pooldada globaliseerumist, võidelda diktatuuride ja vabaduse puudumise vastu ning keskenduda majanduskasvule.
Fašism on minu silmis ideoloogia, mis väidab, et kogu senine ajalooline areng on olnud suur viga, et tsivilisatsiooni iga järgmine arenguaste võõrandab inimest tema tõelistest vajadustest ja loomulikust elust ning usub, et progressi vastu tuleb võidelda, kuna see viib inimkonna üha negatiivsemasse seisukorda. Lähtuvalt sellest arvavad fašistid, et praegust vabaturumajanduse ja demokraatia süsteemi peaks iga hinna eest õõnestama ja et globaliseerumisele tuleks seista jõuliselt vastu, ning et majanduskasvu asemel peaksime keskenduma mingitele müstilistele "vaimsetele väärtustele".
Et selgitada veelgi lähemalt, mida kummagi seisukoha all silmas pean, toon järgmistes sissekannetes võimalikult palju teisi mõisteid kummagi seisukoha alla.
Subscribe to:
Comments (Atom)